eile äragtes oli kael järjekordselt valus, aga põhimõtteliselt, arvestades, et hetkeks olid minu juurde naasnud lapsepõlve süütud muretud mängud, ei saanud seda päris halvaks asjaks pidada. sest 'põhjadraama' etendustest ei tea ma suurt midagi ja bänd oli vist ka ainult mõneti kuulatavam-tantsitavam kui eelmisel aastal, aga kui see kõik ära lõppes ja arvuti rändomiga winampist lugusid valima hakkas, sai siiski varbad peaaegu villi hüpatud.

kui enne kolme kodu juures sissesõidutee alguses takso pealt maha astudes ja maja poole kõndides meenus paratamatult see, mis on ja see, mida pole, ei olnud tunne muidugi päris nii hea. sest mõnikord liiguvad asjad äärmusesse nii vaikselt, et sa enne arugi ei saa kui nad juba seal on. ja mina tundsin ennast tõesti nagu oleks terve 'crash' filmi ansambel minu sees ja üritaks meeleheitlikult... kuidas see nüüd oligi, we miss that touch so much, that we crash into each other, just so we can feel something.

h