selleks ajaks, kui ma juba tunnen, et ma võin kohale minna ilma erilise hirmuta ennast täiesti narriks teha (sest inimesed on juba enamvähem omad ja sõnavara hakkab ka juba nagu omanduma), lõppeb töö ära. ja mina olen omandanud sellised sõnad nagu "feedingstuff" ja "phytosanitary sampling", millega nüüd polegi enam nagu midagi peale hakata. ja kui kunagi järgmine kord jälle on, siis olen ma nad ilmselt juba unustanud. nagu laulis juba kuulus iiri hõbekõri ronan keating: elu on ameerika raudtee.
agajah, oscarifilmidest. juba teist aastat käis siis selline projekt, et enne auhindade kättejagamist üritasin kõik kandideerivad filmid ära näha. mitte niivõrd sellepärast, et siin amatöörfilmikriitikuna esineda, aga omaks tarbeks, et ennast gaalaga (mille vaatamine on juba traditsiooniks saamas) ka emotsionaalselt siduda. projekti sai lõpetatuks kuulutada tegelikult juba eelmisel nädalal, aga kuna pärast seda läks kiireks, jõuan kommenteerimiseni alles nüüd.
kuldgloobuse nominentide põhjal üritasin alustada juba enne kui oscari kandidaadid välja kuulutati, aga kumbki kahest tollel etapil nähtud filmist,
'a history of violence' ja
'the constant gardener' nimekirja ei pääsenud. etteruttavalt võib öelda, et 'the constant gardener' oli kogu sellest hunnikust minu kõige lemmikum. ilmselt sellepärast, et teema oli kõige hingelähedasem. mitte siis niivõrd see aafrika ja sealse elanikkonna katselaborina kasutamise teema, aga see teine, peategelaste vaheline. üsna komplitseeritud situatsioon, mille ralph fiennes selgeks mängis. ja väga ilus tehniline teostus ei tulnud ka asjale kahjuks.
peab tunnistama, et selle aasta saak on ühtlasem kui eelmise aasta oma. ma ei ole päris kindel, kas see iseenesest on hea või halb asi. seekord on panustatud rohkem ühiskondlikult aktuaalsetele teemadele kui inimese isiklikule teekonnale, mis eelmine aasta kõik viis filmi eri suundadesse viis. ainsaks erandiks siin on
'capote'. isegi
'brokeback mountain', mis ju vormilt on selline väike saaga räägib tegelikult rohkem ikkagi ühiskonnamudelitest kui inimeste tegelikust igapäevaelust. selleks on seal liiga palju mõistaandmisi ja väljajätmisi.
'good night, and good luck' ongi üks suur mõistaandmine ja
'munich' ja
'crash' üritavad vaataja jaoks skitseerida laiemat, võib-olla isegi globaalsemat ühiskonnamudelit, näidata selgelt ja järkjärguliselt, kuidas igal teol on tagajärg, millel omakorda on tagajärg jne. tegelikult võib sama öelda ka 'good night, and good lucki' kohta, aga kuna tegemist on väga kompaktse (mis, clooney teise rezhissööritöö,
'confessions of a dangerous mind' järgi otsustades, ongi tema stiil -- isegi tema suured filmid on väikesed) filmiga, siis ei saa teda eelneva kahega päris kokku liigitada.
sellest seltskonnast meeldib mulle kõige rohkem 'munich'. filmi ainus miinus oligi see, et tempovahetus lõpus oli kuidagi natuke ebaõnnestunud. ma saan küll aru, et mingi kokkuvõte seal ehk oli oluline (kasvõi juba selle nördimuse pärast, mida iisrael niigi filmi suhtes on üles näidanud -- lahtisem lõpp oleks neid tõesti veel halvemas valguses näidanud), aga antud lahendus jättis lõpu kuidagi lohisema. tänapäeva trende arvesse võttes ei ole 164 minutine film muidugi enam üle mõistuse pikk, aga pikemapoolne siiski. kruvitud pingest niigi kurnatud vaataja ei pruugi nii suurte kontrastidega selleks ajaks enam kaasa minna ja võib rahutult istmel nihelema hakata. kuna minu isiklikke tundeid film kuidagi eriti ei riivanud, siis oleks film minupoolest võinud ka täiesti ilma selle lõputa olla. sest iseenest oli kõik paigas, lugu jooksis, visuaalselt oli lööv ja sõnum jõudis kohale -- mida lojaalsus inimeselt nõuab ja inimene enda seest eneselegi üllatuseks leida võib.
'crash' ja 'good night, and good luck' meeldisid mulle ka, umbes ühepalju. ja kui 'crash' saab boonuspunkte hea koreograafia eest, mis vajalikud otsad sobival hetkel kokku jooksutab, siis 'good night, and good luck' oma mustvalge pildi, traksidega meeste, voogava jazzi, pidevalt heljuva sigaretisuitsu ja täiuslikult oma rolli soiva david strathairniga on lihtsalt nii stiilne, et rebib tänu sellele ette.
'capotest' ja tema väärtusest ma ilmselt lihtsalt ei saanud aru. sest ta jättis hea filmi mulje, aga minus ei tekitanud küll peaaegu ühtegi mõtet ega emotsiooni. välja arvatud, et truman capote oli ilmselt väga tänuväärne subjekt, lõppkokkuvõttes praktiliselt iseenda karikatuur. sest ma olen ju 'hommikusööki tiffany juures' lugenud (ja filmi ka päris mitu korda näinud ja nautinud, aga ma kahtlustan, et selle aja filmid ei olnud päris need, mis selle aja raamatud, näitena sellest ka tennessee williamsi 'kass kuumal plekk-katusel', kuigi nad ilmselt andsid oma parima) ja see tõesti ei lähe kokku selle isiksusega, keda ma 'capote' filmis nägin.
ja kuigi sel aastal puudub magnet (nagu jon stewart ütles, kui peaauhinnale kandideerib viis filmi, mida keegi ei ole näinud, siis on ainult aus, et õhtut juhib inimene, keda samuti keegi näinud ei ole), on varasemate trendide põhjal ennustatav, et favoriit on 'brokeback mountain' ja ma ei ole sellest mõttest ülemäära vaimustuses. sest võimalik muidugi, et ei ma ei taju probleemi ulatust või ei saanud kohaselt pihta filmis portreteeritud inimliku ängi olemusele ja olulisusele, aga minuarust oli see film natuke nagu kobamine. loodus oli ilus ja muusika oli ilus ja inimesed muidugi ka (kuigi kogu heath ledgeri jutt läks tema kujutletavatesse vuntsidesse kaduma), aga teemat justkui nagu kobati, torgiti hellalt pulgaga. ja kuigi politoloog minus üritab väita, et ühiskondlikud arengud on selle taga, et üksikisikud oma elu õnnelikult elada saaksid, siis objektiivselt saan ma muidugi aru, et filmi teemavalik on ainult üks väike osa sellest, mis otsustab filmi relevantsuse seoses antava auhinnaga. ja asi polegi niivõrd selles.
ja kuigi kõik ei lähe kunagi päris nii nagu ma tahaksin ja igal pool ennustatakse jon stewartile õhtujuhina põrumist (kuigi ma ei näe, kuidas see nii hea reaktsiooni juures ja sellise valmidusega iseenda üle nalja teha võimalik on), on esmaspäeva öö suhtes küll juba teatud lootused. pealegi pole ükski selle aasta film mulle nii ebasümpaatne kui eelmise aasta 'ray'. või lausa mõni varasem suurvõitja.
h