jah, loomulikult saigi eile mõlemat teha. ja ausaltöeldes poleks seda suusatamise vaatamist vajagi olnud. sest viimase kahe nädala jooksul on olnud piisavalt palju tunduvalt intrigeerivamaid spordiülekandeid kui too õnnetu sebimine (kaasaarvatud see tänahommikune laskesuusavõistlus, mis, nagu oodata oligi, murdis mu südame -- viimase tiiru otsustavate hetkede ajal ei pidanud ma paljuks ehmatada oma perekonda ühe eelajaloolise frustratsiooniröögatusega).

aga jüriratas ei kostu enam nii äravahetamiseni sarnane savisaarega (väike kõnekool?) ja eneergma on rohkem mees kui ratas, sest suutis oma õllekapa ikka tühjaks juua. ja ansip suutis ka meid seekord mitte mittemainida ja misiganes põhjusel see nii läks (ja ma kahtlustan, et see ei olnud mingi autohalogeenne* episood), igaljuhul on see hea. nagu ajalugu näitab, võib tartu kooliga inimeste puhul akadeemiliste ringkondade poole pöördumisel isegi asja saada. nad vähemalt mõistavad seda, kui kergesti haavatavad on meie peened akadeemilised tunded.

õhtul olla mu punane mantel ka aktuaalses kaameras vilksanud, aga kuna mina lõpetasin tol hetkel parajasti oma selleaastast oscariprogrammi, siis jäi see minu poolt nägemata. aga sellest oscariprogrammist peab ka varsti kirjutama. homme näiteks, sest pärast seda läheb kiireks ja siis ongi juba see tähtis öö käes.

*enesevalgustuslik

h