väljasõidud interneti levialadele on muidugi harivad. ka sellesmõttes, et järjekordselt saab selgeks, miks globaliseeruvast maailmast kõrvalejäämine veerenni tänava lõpus asuvas aedlinnas saatanast on. ilmselt on kõigis kaubanduskeskustes täiesti korralik wifi. kahju ainult, et selleks, et mõnda sellisesse jõuda peab vähemalt pool tundi matkama. seekord siis otsereportaazh järve keskusest.

viimased võitlused elioniga on viinud olukorra nii kaugele, et ma olin täiesti võõra inimesega telefonis mürgiselt sarkastiline, kuigi teadsin küll, et olukorra konstruktiivsele lahendamisele see mingil juhul kasuks tulla ei saa. võib-olla see siiski aitas, sest mõni hetk pärast kõne lõpetamist hakkas modem tõesti tegema seda, mida elion kogu aeg väitis, et ta teeb -- logis mind internetti. nüüd langeb peamine kahtlus jällegi mitte sellele lootusetult pikkade mudaste püksisäärtega tehnikule, kes täna hommikul (või noh, mitte nii hommikul, aga piisavalt) meid kodus külastas, vaid ruuterile. nii et saaga jätkub, aga vähemalt ühe koduse arvutipargi arvutitest saab nüüd teoreetiliselt netti.

muidu on nii, et pakkumine ei vasta viimasel ajal enam eriti nõudlusele. esiteks on vaja riiulit. kõige labasemat, aga võimalikult laia ja umbes 45 cm kõrgust. siiamaani ei ole sellist kuskil näinud. võiks ju paluda, et isa teeks, aga selle tehase motiveerimine on väga aeganõudev protsess. teiseks, ega keegi ei tea mingit lahedat kohta, tallinnas, kergesti ligipääsetavat, kus kolm inimest märtsi lõpus oma sünnipäeva pidada saaks?

h