kuna lähipäevadel on netti saamine küsitav, siis jätan siia kiirelt veel ühe märgi maha. ja kuna kiku on teinud eestist maailma kuuenda talispordimaa, siis olgu see märk olümpiateemaline.

aga mitte niivõrd sporditeemaline kuivõrd hapudele viinamarjadele keskenduv. ja ma ei räägi praegu kõigist nendest kurjadest inimestest, kes nii eurospordi foorumites kui mujal meie (rõhuga kõigi meie suurel panusel, eksole) kuldmedaleid meie väikeste külmunud nõppude vahelt ära tahavd tirida (my precious...), vaid pigem nendest, kelle arvates isegi x-games on rohkem pärisspordiüritus kui taliolümpia. või no igatahes ei ole nende arvates mingit alust praegu torinos aset leidvat üritust olümpiaks kutsuda.

ma pean muidugi tunnistama, et taliolümpial on alasid, mille sügavam mõte (või üldse see, kuidas siukse asja peal on tuldud) mulle ehk veidi häguseks jääb (jah, ma vaatan sinu otsa mogul!) ja ma juba näen, kuidas 50 kilomeetri ühisstart murdmaasuusatamises võib jällegi murda ennast maailma igavaimate spordisündmuste edetabelisse. janoh, sellesmõttes pean ma ka irvhammastega (ilus sõna, onju?) nõustuma, et paariskelgutamine paneb enamiku vähegi peenemalt tuunitud gayradaritest rõõmsalt huilgama. aga ma ei näe siiski, et kogu tsirkust saaks maha kanda lihtsalt sellepärast, et osa võtvate (või, veelgi enam, edu saavutavate) riikide arv on piiratud või, nagu ütles keegi teine ameerika "ekspert", ühelgi taliolümpia alal pole suurt midagi pistmist nende aladega, milles võisteldi antiikajal.

kõikides sellistes plõksimistes tundub rõhk olevat taliolümpia vastandamisel suveolümpia kui nö pärisolümpiaga. kippudes esimesel juhul unustama, et india ja bangladeshi sportlased pole ka tollel tõelise rahvaste sõpruse paraadil tohutut (rahvaarvuga proportsioonis olevat) läbilööki teinud ja, teisel juhul, on ka valdav enamik suveolümpia alasid viimaste sajandite lisa rahvusvahelisele sportmängudevikerkaarele.

ja kui asi puutub sellesse süüdistusse, et uute alade esindajad ehk oma pühasse olümpiamissiooni täie tõsidusega ei suhtu, lumelauasõidu ajal mussi kuulates või kukkumise järel mitte koost lagunedes, siis see on küll juba vingumine vingumise pärast. esiteks peavadki teatud alade esindajad oma etteastesse teistmoodi suhtuma -- kui edu ja ebaedu sõltub sellest, kui suurele riskile sa oled valmis välja minema, siis peab sinna sisse arvestama ka üsna suure eksimistõenäosuse. ja pealegi, nagu ütles ka allar levandi olümpiastuudios, on tänapäeva sportlaste graafik üsna teistsugune kui see oli veel mõnikümmend aastat tagasi. iga nädal on võistlus, iga võit on oluline. olümpia on prestiizhikas, aga mitte enam ainus võimalus ennast tõestada.

h