olümpiamängude lõppemine on mulle igatahes positiivselt mõjunud. ärkasin üles enam-vähem hommikul. pärast vajalikke protseduure võtsin istet laua taga ja sain tehtud terve hunniku tööd, mille tegemist ma siiani ohtlikult edasi lükanud olin. uni tuli küll natuke peale, aga siiski läks üllatavalt jõudsalt. pärast triikisin veel pesu ja tegin muid majapidamistöid.

kui ma poleks kogemata neljandat 'heroes' mängu tõmmanud, siis oleks kõik bueno. homsest alates nädala lõpuni muidugi hoopis teine graafik. õppisin selgeks kuidas on inglise keeles rümp ja tervisekaitse inspektsioon, rohkem ei oska praegu nagu miskit teha. eks siis homme vaatab, kuidas on.

aga mõistan täiesti selle soome tõlgi valu, kes pidi clint eastwoodi 'blood work' filmi subtiitreid meisterdama. vana clint on teinud filmi, kus on väga raske subtiitritega killeri isikut mitte ära anda. peen tõlkimatu sõnamäng. aga muidu siuke rahulikult pinget keriv põnevik nagu clindil ikka kombeks. jõle hea võib olla, kui sul ei ole enam kellelegi vaja midagi tõestada.

h

jah, loomulikult saigi eile mõlemat teha. ja ausaltöeldes poleks seda suusatamise vaatamist vajagi olnud. sest viimase kahe nädala jooksul on olnud piisavalt palju tunduvalt intrigeerivamaid spordiülekandeid kui too õnnetu sebimine (kaasaarvatud see tänahommikune laskesuusavõistlus, mis, nagu oodata oligi, murdis mu südame -- viimase tiiru otsustavate hetkede ajal ei pidanud ma paljuks ehmatada oma perekonda ühe eelajaloolise frustratsiooniröögatusega).

aga jüriratas ei kostu enam nii äravahetamiseni sarnane savisaarega (väike kõnekool?) ja eneergma on rohkem mees kui ratas, sest suutis oma õllekapa ikka tühjaks juua. ja ansip suutis ka meid seekord mitte mittemainida ja misiganes põhjusel see nii läks (ja ma kahtlustan, et see ei olnud mingi autohalogeenne* episood), igaljuhul on see hea. nagu ajalugu näitab, võib tartu kooliga inimeste puhul akadeemiliste ringkondade poole pöördumisel isegi asja saada. nad vähemalt mõistavad seda, kui kergesti haavatavad on meie peened akadeemilised tunded.

õhtul olla mu punane mantel ka aktuaalses kaameras vilksanud, aga kuna mina lõpetasin tol hetkel parajasti oma selleaastast oscariprogrammi, siis jäi see minu poolt nägemata. aga sellest oscariprogrammist peab ka varsti kirjutama. homme näiteks, sest pärast seda läheb kiireks ja siis ongi juba see tähtis öö käes.

*enesevalgustuslik

h

nüüd on muidugi tekkinud dilemma, kus mõlemad valikud näitavad teatavat ebapatriootilisust. tuleb ainult välja selgitada kumb on ebapatriootilisem -- minna vabariigi aastapäeva rongkäigule ja seetõttu mitte vaadata 30 kilomeetri sõitu. või jääda koju teleka ette ja jätta vabariigi aastapäev kohaselt tähistamata. ühest küljest pole muidugi tegemist juubeliaastapäevaga ja üldsegi oli väga lühinägelik luua vabariik kuupäeval, mis olümpiamängude toimumisega kokku langeb (hoolimata asjaolust, et esimesed taliolümpiamängud leidsid aset alles kuus aastat hiljem), teisest küljest on tegemist pika distantsi ühisstardiga, mida ma aegade algusest surmigavaks olen pidanud.

ma arvan, et järgmiseks peaks eesti võtma soome eeskujul sihikule atraktiivsemad, õhtupoolsemad alad, kus ilusatel poistel hambad sisse lüüakse (ja maailma suurima hambaarstifoobikuna ei saa ma aru, kuidas on sellise asja juures üldse võimalik teadvusele jääda, selänne rõõmsast õlakehitusest rääkimata) või mis kõige klassikalisemast group of misfitsist rahvuskangelased teeb.

võimalik muidugi, et homme on lihtsalt teki all palju soojem kui õues. has been known to happen.

h

radissoni konverentsikeskuse tõlkeputka aknast avaneb vaade paarisajale naisseljale. eesti apteekrite demograafiast annab see igatahes hea ülevaate. esireas istub siiski ka üks nooremapoolne meesterahvas. tõlgitav jutt on muidugi inspireeriv. pärast ehk lastakse rootsi lauda ka.

h

täna olukorrale värske pilgu heitnuna jõudsin järeldusele, et bloggerist lähiajal ikkagi asja ei saa. kuna foorum on täis erinevat jorisemist teemal "ma ei saa postitada", siis oletan, et probleem ei ole minu kui üksikisiku tasandil, vaid puudutab märgatavalt laiemat kontingenti (olles seega märgatavlt fundamentaalsem, sotsiaalsem jne.)

seega tundub, et tuleb siia hotelli veidi pikemaks pidama jääda. pole hullu, ka minust tunduvalt suuremat kultuseastet omavad isikud on pidanud pikemate eluperioodide jooksul hotellis elama -- kadri meenutas näiteks dylan mckayd (ja kui te ei tea, kes on dylan mckay, siis pole te ilmselt olnud teismeline tütarlaps üheksakümnendate -- AD siis, mitte eluaastate -- keskpaigas). aga kuna lahkumine siit sellest kenast maanteeäärsest majutusasutusest, kus naabrid valitud õhtutel voodi otsalauda rütmiliselt vastu seina taovad ja lobby-baar täitub aegajalt kindlustusagentide aastakonverentsil osalejatest, nihkub määratlematusse tulevikku, siis otsustasin mööbli oma käe järgi ümber paigutada, perekonna pildid voodikapile asetada ja telefoni kiirvalikusse mõned kasutatavamad numbrid lisada.

ühesõnaga, te võite samahästi siia linkida praegu. ja kui keegi teab mõnda teist lahendust peale bloggeri, mida ma võiksin msn.ee serveris (mis ei toeta mysql andmebaase) kasutada, siis andke teada.

h

alguses ma mõtlesin muidugi, et misvärk on nende suusahüppajate ja patsidega (või vähemalt kaunite mulletitega). juba nykänen ja jens weissflog lasid juustel vabalt lehvida, tänastest poistest tulevad kohe meelde ingebritsen, wiedhölzl, peterka ja ahonen, täna märkasin ohtlikult pikke lokke ka roar ljökelsöj kuklal. aga siis ma sain aru, et see ongi põhjus, miks rootslased seda, mida meie siin koolivend marko kristali pärast jalgpalluri soenguks kutsume hoopiski hokimängija omaks peavad. kiivri alt välja paistev stiilistatement. sest muidu annab sellesmõttes mängida ainult darth vaderi maskide ja kombeka luku suletuse astmega varieerides. nendel olümpiamängudel on sakslased mulleti asemel viimaste kasuks otsustanud. arvestades, et soomlased kahevõistluse olümpiavõitja georg hettichi lahtise luku pärast lausa ametliku protesti sisse andsid, võib nendest stiilinippidest ehk ka praktilist kasu lõigata. (ei, lukk polnud neile mitte esteetiliselt vastuvõtmatu, vaid arvati, et niimoodi üritatakse ebaausalt suurendada tuuleloheefekti).

h

väljasõidud interneti levialadele on muidugi harivad. ka sellesmõttes, et järjekordselt saab selgeks, miks globaliseeruvast maailmast kõrvalejäämine veerenni tänava lõpus asuvas aedlinnas saatanast on. ilmselt on kõigis kaubanduskeskustes täiesti korralik wifi. kahju ainult, et selleks, et mõnda sellisesse jõuda peab vähemalt pool tundi matkama. seekord siis otsereportaazh järve keskusest.

viimased võitlused elioniga on viinud olukorra nii kaugele, et ma olin täiesti võõra inimesega telefonis mürgiselt sarkastiline, kuigi teadsin küll, et olukorra konstruktiivsele lahendamisele see mingil juhul kasuks tulla ei saa. võib-olla see siiski aitas, sest mõni hetk pärast kõne lõpetamist hakkas modem tõesti tegema seda, mida elion kogu aeg väitis, et ta teeb -- logis mind internetti. nüüd langeb peamine kahtlus jällegi mitte sellele lootusetult pikkade mudaste püksisäärtega tehnikule, kes täna hommikul (või noh, mitte nii hommikul, aga piisavalt) meid kodus külastas, vaid ruuterile. nii et saaga jätkub, aga vähemalt ühe koduse arvutipargi arvutitest saab nüüd teoreetiliselt netti.

muidu on nii, et pakkumine ei vasta viimasel ajal enam eriti nõudlusele. esiteks on vaja riiulit. kõige labasemat, aga võimalikult laia ja umbes 45 cm kõrgust. siiamaani ei ole sellist kuskil näinud. võiks ju paluda, et isa teeks, aga selle tehase motiveerimine on väga aeganõudev protsess. teiseks, ega keegi ei tea mingit lahedat kohta, tallinnas, kergesti ligipääsetavat, kus kolm inimest märtsi lõpus oma sünnipäeva pidada saaks?

h

kuna lähipäevadel on netti saamine küsitav, siis jätan siia kiirelt veel ühe märgi maha. ja kuna kiku on teinud eestist maailma kuuenda talispordimaa, siis olgu see märk olümpiateemaline.

aga mitte niivõrd sporditeemaline kuivõrd hapudele viinamarjadele keskenduv. ja ma ei räägi praegu kõigist nendest kurjadest inimestest, kes nii eurospordi foorumites kui mujal meie (rõhuga kõigi meie suurel panusel, eksole) kuldmedaleid meie väikeste külmunud nõppude vahelt ära tahavd tirida (my precious...), vaid pigem nendest, kelle arvates isegi x-games on rohkem pärisspordiüritus kui taliolümpia. või no igatahes ei ole nende arvates mingit alust praegu torinos aset leidvat üritust olümpiaks kutsuda.

ma pean muidugi tunnistama, et taliolümpial on alasid, mille sügavam mõte (või üldse see, kuidas siukse asja peal on tuldud) mulle ehk veidi häguseks jääb (jah, ma vaatan sinu otsa mogul!) ja ma juba näen, kuidas 50 kilomeetri ühisstart murdmaasuusatamises võib jällegi murda ennast maailma igavaimate spordisündmuste edetabelisse. janoh, sellesmõttes pean ma ka irvhammastega (ilus sõna, onju?) nõustuma, et paariskelgutamine paneb enamiku vähegi peenemalt tuunitud gayradaritest rõõmsalt huilgama. aga ma ei näe siiski, et kogu tsirkust saaks maha kanda lihtsalt sellepärast, et osa võtvate (või, veelgi enam, edu saavutavate) riikide arv on piiratud või, nagu ütles keegi teine ameerika "ekspert", ühelgi taliolümpia alal pole suurt midagi pistmist nende aladega, milles võisteldi antiikajal.

kõikides sellistes plõksimistes tundub rõhk olevat taliolümpia vastandamisel suveolümpia kui nö pärisolümpiaga. kippudes esimesel juhul unustama, et india ja bangladeshi sportlased pole ka tollel tõelise rahvaste sõpruse paraadil tohutut (rahvaarvuga proportsioonis olevat) läbilööki teinud ja, teisel juhul, on ka valdav enamik suveolümpia alasid viimaste sajandite lisa rahvusvahelisele sportmängudevikerkaarele.

ja kui asi puutub sellesse süüdistusse, et uute alade esindajad ehk oma pühasse olümpiamissiooni täie tõsidusega ei suhtu, lumelauasõidu ajal mussi kuulates või kukkumise järel mitte koost lagunedes, siis see on küll juba vingumine vingumise pärast. esiteks peavadki teatud alade esindajad oma etteastesse teistmoodi suhtuma -- kui edu ja ebaedu sõltub sellest, kui suurele riskile sa oled valmis välja minema, siis peab sinna sisse arvestama ka üsna suure eksimistõenäosuse. ja pealegi, nagu ütles ka allar levandi olümpiastuudios, on tänapäeva sportlaste graafik üsna teistsugune kui see oli veel mõnikümmend aastat tagasi. iga nädal on võistlus, iga võit on oluline. olümpia on prestiizhikas, aga mitte enam ainus võimalus ennast tõestada.

h

kuna jätkuvad probleemid msn.ee ja bloggeri vahel, otsustasin leida ajutise uue väljundi. loodetavasti lastakse mind siiski varsti koju tagasi, aga seni resideerun siin. kirjutasin oma probleemist msn.eele, aga nemad ei osanud mind aidata. seejärel kontakteerusin bloggeriga, kellelt olen siiamaani saanud ainult automaatteate, kuidas nad on veri bizi, aga tegelevad minuga esimesel võimalusel. nii et oma connection timeout probleemiga olen välja kuivama riputatud.

to add insult to injury kadus eile hommikul kodust ka internet, mis suure pusimise ja intensiivse elioni tehilise abi liinil rippumise tagajärjel täna natuke pärast kiku võitu hetkeks taastus, et siis jälle haihtuda. kolme korruse arvutite ja peenelt ärapeidutud modemi-ruuteri komplekti vahel võimlemine oli küll hea trenn, aga suuremat tulu sellest ei tulnud. siis viskas kopa ette ka juba ja tulin raamatukokku ära. õhtul jätkame. millegipärast ei saa elioni klienditugi just operatiivsusega uhkustada. ilmselt enne esmaspäeva kodus netti ei saa.

seda enam tekib muidugi võimalus kodus raamatuid lugeda ja sporti vaadata. olümpiat lastakse õnneks minu üheksast kanalist neljalt, nii et marko kaljuveeri harjutusi hääldusmaastikul satub ainult kogemata kuulama. kiired tähelepanekud on näidanud, et a) h-täht on tundmatu väärtus ja b) f ja v on millegipärast tihtipeale vahetusse läinud (vt. norra laskesuusajata halvard hanevold > alvard aanefold või austria laskesuusameka hochfilzen > ohhvilsen). olümpiamängude avamisel ei pidanudki me niikaua vastu, et kuulda tema sügava tähendusega lauset "ka antiikolümpia ajal relvad ja mootorid vaikisid". sellest pärlist teavitas mind hiljem isa.

h